Kuidas jälgida meediat kriitilisel moel?

Meedia ümbritseb meid kõikjal. Kui lülitame arvuti sisse, siis ühe esimese asjana avavad enamus meist interneti ja sealt avanevad järgmisena juba kümned-kümned meediaväljaanded alates Postimehest ja DELFIst ning lõpetades Sirbi ja Õhtulehega. Kõik need meediaväljaanded avaldavad uudiseid, arvamusartikleid ja muid kirjutisi. Tänapäeval üha enam ka videot ja helifaile, kuhu on salvestatud uudiseid või reportaaže. Igal juhul võime olla kindlad, et me ei jää meediamaastikust peaaegu hetkekski eemale. Võime olla kindel meedia ümbritsemises isegi avalikus ruumis viibides, kuna näiteks Tallinna ühistranspordis on eraldi meediaekraanid, kuhu kuvatakse reklaamidele lisaks ka uudisvoogu. Käesoleva blogipostitusega soovime teha ülevaate põhilistest soovitustest, kuidas meediat senisest kriitilisemal moel jälgida, et näha maailma võimalikult objektiivsel moel.

Kontrolli allikaid!

Allikakontroll on meeletult tähtis aspekt meedia jälgimise juures ja võime julgelt öelda, et päris paljud ajakirjanikud jätavad selle alatul kombel vahele. Rahuldutakse pealiskaudsete seletustega, kui asi puudutab allikate poolt antud ütluse vettpidavust. Mõnikord on asi aga palju hullem. Nimelt võib netiavarustes sattuda uudistele, kus pole allikat absoluutselt märgitud. Selliste uudiste puhul tuleb teha resoluutne kriitiline hinnang ja ülejäänud infot, mis selles loos esitatakse, ei tasu samuti uskuda. Põhiline probleem on nimelt selles, et mõned ajakirjanikud esitavad omaenda maailmavaateid või tõekspidamisi, mis võivad põhineda tühjadel stereotüüpidel, kindla faktina ja lugejad võtavad selle endaga kaasa. Järgmine kord mõnel sotsiaalsel üritusel räägivad lugejad võltsteadmisi teistelegi edasi ja nii saavadki alguse kuulujutud või ümber lükatavad müüdid. Samuti tasub allikakriitiline olla erinevate sotsiaalmeediakanalite sisu uurides, sest seegi on koht, kuhu postitatakse liigagi tihti kontrollimata fakte. Need võivad erinevalt ajakirjandusest olla veelgi rohkem kallutatud kindla maailmavaate poole.

Jälgi piltide tähendusi!

Iga uudisloo juures on alati mõni pilt või foto. Kui soovid jälgida meediat kriitiliselt, siis tasub mõista, et iga foto ja pildi valimisel on tehtud teadlik või alateadlik otsus. Miks panna just selle loo juurde selline pilt? See on põhiline küsimus, mida tasub endalt alati küsida, sest see aitab paremini mõista ajakirjanduse kaudu taastoodetavaid jõujooni. Tegelikult pole ju ükski ajakirjanduslik väljaanne kuigivõrd poliitikast või ärimeeste huvidest puhas. Lihtsalt erinevad meediaväljaanded kasutavad nende jõujoonte ja salajaste struktuuride katmiseks isesuguseid meetmeid. Mõned eitavad avalikult seotust parteidega ja teised jällegi tunnistavad, et nad on kindla maailmavaate häälekandjad, kuid sedagi ainult väikeses kirjas ja teoreetilisel, juriidilistel paberitel. Hea näide on sellest USA telekanalid, millest osa on otseselt seotud ainult demokraatide või siis vastupidiselt republikaanidega. Sellest ei tehta mingit saladust, kuid sellevõrra ongi võimalik selgelt näha, kuidas osa esitatavast sisust on täielikult kallutatud. Piltide valimisel võivad mängida rolli ka muud stereotüübid, näiteks võivad olla need seotud inimese soo või vanusega. Samuti on kindlaks tehtud, et mõnikord valitakse uudise juurde poolpaljas inimene või ainult naine sellepärast, et see aitab rohkem klikke koguda.

Mõista majandust!

Kui eelmise lõigu lõpetasime klikimajanduse teemaga, siis selles lõigus mõtestame seda lähemalt lahti. Põhiline osa ajakirjanduse tulust tuleb tänasel päeval reklaamidest. Ja loomulikult mitte trükitud väljaannetes avaldatud reklaamidest, vaid hoopiski internetiavarustes paiknevate uudisteportaalide seintel ja uudiste vahele lükatud bänneritest. Mida rohkem neid näidatakse, seda suuremat tulu teenivad meediafirmad, kuna selle võrra on ju potentsiaalne reklaamiostjate sihtgrupp suurem. Samas on sellel olulisi miinuseid. Sa pead kriitilise meediatarbijana mõistma, et iga sinu klikk on kasulik meediafirmale ja sellepärast teevad nad igapäevaselt valikuid, mis ei pruugi alati kõige eetilisemad olla. Näiteks võivad toimetajad mõelda selle peale: “Milline pealkiri toob meile kõige rohkem lugejaid sisse?”. Selliseid otsuseid tehes ei pruugi valikud põhineda absoluutsel kainel mõistusel, vaid hoopis pimedal lugejanumbrite klapperjahil. Ainult tarbija jääb selles kaotajaks, kuna lisaks reklaamiandjatele maha müümisele, saab tarbija kallutatud või ebatäpset informatsiooni, mis pole esitatud tema kõige paremaid huvisid arvestades.

Jälgi erinevaid meediakanaleid!

Kui soovid olla võimalikult kriitiline, siis ära rahuldu ainult ühe meediakanali poolt pakutava uudisvalikuga. Kindlasti tasub vaadata võimalikult erinevatest regioonidest ja meediakompaniidest pärit uudisvooge, sest ainult niiviisi saad kindel olla, et pakud endale võimalikult tasakaalustatud infovalikut. Pealegi eksisteerib maailmas selline asi nagu filtrimull. Teiste sõnadega tähendab see seda, et Google, Facebook ja teised netihiiud tekitavad olukorra, kus meie uudisvoog on suuresti just meile isiklikult personaliseeritud. Välja lõigatakse kõik uudised ja artiklid, mis ei pruugi meid väidetavalt huvitada. Siinjuures on oluline tõik see, et mida rohkem endale huvitavaid asju klikime, seda vähem hakkab Facebooki uudistevoogu ja Google otsingu tulemustesse ilmuma vasteid, mis ei pruugi meie maailmapildiga kokku minna. Niiviisi on võimalik väga kergesti sattuda filtrimulli ohvriks ja jääda tarbima ainult ühte tüüpi teavet, mis pikemas perspektiivis muudab meid laiema pildi nägemise jaoks täiesti pimedaks. Seejuures ongi üks targemaid otsuseid panustada sellesse, et jälgida võimalikult palju isepäraseid meediatootjaid.