Kuidas säilitada professionaalsus sotsiaalmeedias?

Kui rääkida sotsiaalmeediast, siis päris paljude inimeste jaoks kangastuvad silme ette selfisid klõpsutavad teismelised ja kannikaid hööritavad tibid. Tegelikult on sotsiaalmeedia midagi palju enamat. Tänaseks päevaks on lõviosa ettevõtetest kolinud Facebooki ja muudesse sarnastesse sotsiaalvõrgustikesse. Selles blogipostituses anname kasulikke nippe, kuidas säilitada sotsiaalmeedia võimalikult professionaalne kuvand, et mitte olla tööandjatele pinnuks silmas.

Ära jaga rumalusi!

Ära kunagi jaga sotsiaalmeedias asju, mida sa poleks nõus jagama oma töökaaslaste, sõprade või pereliikmetega päriselus. Liialt paljud inimesed arvavad, et sotsiaalmeedia oleks justkui eraldi keskkond, mis on ümbritsevast maailmast isoleeritud. See ei saaks kuidagi rohkem tõest kaugemal olla! Tegelikult moodustab sotsiaalmeedia sfääri ja seal tegutsevad inimesed täpselt samas isikud, kes sinuga igapäevases elus suhtlevad ja koostööd teevad. Seetõttu ei tasu jagada järjekordset kutset mängima “Koerte sõda” või teisi “padjaga loopida”. See on ainult siis õigustatud, kui su vanus on alla 18 eluaasta, ent ka siis võib see eakaaslastelt kummalisi pilke pälvida.

Hoidu isiklikest teemadest!

Mõned inimesed paiskavad sotsiaalmeedia seintele välja oma kõige isiklikumad tunded ja emotsioonid, mida nad poleks nõus jagama isegi oma südamesõprade ja -sõbrataridega. Aga miks siis sotsiaalmeedias? Nimelt jätab Facebook tehisliku anonüümsuse tunde, mis tegelikult paika ei pea. Kui sa postitad oma seinale erinevaid emotsioonide purskeid, siis selle tulemusel loevad seda sinu sõbrad ning suure tõenäosusega ka sinu sõprade sõbrad. Kuulujutud hakkavad liikuma ja peatselt võid kuulda enda kohta asju, mida sa ei tahaks, et oleks hakanud ringi liikuma. Pea meeles: kõik ei pruugi sinu sõnumitest samamoodi aru saada nagu sa olid neid alguses mõelnud!

Väldi poliitikat!

Poliitilistel teemadel sõimlemine ja arutamine on sotsiaalmeedias levinud, aga see ei aita mitte kuidagi professionaalse isiku kuvandi loomisele kaasa. Kui tahad näida teistele tõsiseltvõetav ja usaldusväärne kodanik, siis ära hakka oma poliitilisi eelistusi teistele kaela määrima. Selle asemel võiksid hoopis märkida vaikimisi oma poliitilise suunitluse profiili ära, kuid mitte seejuures hakata seda “kõva häälega” teistele Facebooki külgedel teatama.

Ära kommenteeri ülemust!

See on nii levinud viga, et see oleks pidanud juba kõigile meelde jääma, kuid sellegipoolest tehakse seda aina uuesti ja uuesti. Ülemuse taga rääkimine oma Facebooki seinal on üks kindlamaid viise töölt kinga saada. Pealegi ei jäta see sinust professionaalset muljet ainult su ülemusele ja töökaaslastele, vaid ka potentsiaalsetele tulevastele bossidele. Kindlasti ei ole sobilik alustada tööpäeva sellise staatuse uuendusega Facebookis: “Õhh, ma täiesti vihkan oma ülemust. Ta hakkas jälle kobisema minuga täna hommikul. Pane end põlema, boss!”. Selliseid asju on küll korduvalt lähiajaloos juhtunud ja mitmed nendest situatsioonidest on isegi hiljem meediasse jõudnud.

Vali sobiv pilt!

Profiilipilt ütleb inimese kohta väga palju, mistap on tarvilik valida selline profiilipilt, mis tooks välja sinu professionaalselt parima külje. Kindlasti ei sobi pilt, kus viibid maikas, bikiinides või aluspükstes. Samuti võiks olla taust mitte kodune, vaid pigem vabas õhus või kontoriruumis. Arvesta, et inimesed loovad väga palju muljet mitte ainult sinu sõnade ja käitumise põhjal: päris palju loeb ka sinu kuvand sotsiaalmeedias. Profiilipilt on oluline osa sellest kuvandist!

Publiku roll meedia tarbimisel

Me kõik oleme olnud meedia tarbimise käigus publiku rollis. Paljud meist on selles rollis igapäevaselt ja tänaseks juba suurepäraselt selle “tegelaskuju” passiivse omandamisega toime tulnud. Tark publik on aga haruldane nähtus. Just sellepärast olemegi loonud selle blogipostituse, et tõsta saladuseloori asjadelt, mille peale me igapäevaselt ajakirjandust tarbides ei mõtle.

Kui ajakirjandus (või meedia laiemalt) paiskab välja teatavaid sõnumeid, siis arvavad nad alati, et need sõnumid jõuavad just õigel moel ja esialgsel soovitud kujul inimesteni. Karm tõsiasi on see, et seda ei juhtu peaaegu mitte kunagi. Kõigi meie taustsüsteemid on kardinaalselt erinevad, seepärast mõistame me meedias avaldatavaid tekste täiesti isemoodi. Näiteks ilmub Postimehes pealkiri “Jõest leiti üles kole laip”. Osa inimesi läheb pealkirja nähes kurjaks, kuna nad arvavad, et sellisel kombel ei tohiks pealkirju kirjutada, sest need pole surnu suhtes austavad. Mõned teised ei mõtle teps mitte eetiliste kaalutluste peale, vaid teavad, et nende lähedane on viimasel ajal olnud kadunud. Loomulikult avavad nad uudise, et teada saada, kust surnukeha üles leiti ja kellega täpsemalt tegu oli. Kolmandad inimesed ei suhestu pealkirjaga mitte ühelgi moel ja kerivad uudisvoogu lihtsalt edasi.

Seejuures oli tegu loomulikult üsna labase ja lihtsakoelise näitega. Poliitikute kõned on palju keerukama astmega meediasõnumid, kuna siinjuures hakkavad mängima rolli väga paljud eelnevad kogemused, uskumused ja eelistused. Poliitika on teadupärast vägagi räpane mäng, mistõttu ajab see inimesi tavaliselt täiesti endast välja. Paljudele meeldib poliitika üle vaielda, ent nad ei saa arugi, kui palju võivad meedias avaldatud teated mõjutada seda, millisel moel nad üldse poliitikamaastikku ja sellel toimuvaid protsesse tajuvad. Kui võtta ette üks poliitiline uudis, esitada seda tuhandele inimesele ja siis teha põhjalikud intervjuud, saaks tulemusteks vägagi erinevad arvamused. Mõned inimestest nõustuksid sellega, mida poliitik rääkis selles kõnes, ent teised jällegi hakkaksid teda hurjutama. Kolmandad ütleksid selle peale: “Aga mind ei huvita üldse see pagana poliitika, jätke mind lihtsalt rahule!”.

Kui minna sügavamale selle teemaga, siis on tähtis aru saada, et meedia ei esita üheselt mõistetavaid uudiseid. Meie kui publiku roll meedia tarbimisel mängib tohutut tähtsust, sest ainult meie dekodeerime meile saadetud kriitilise tähtsusega päevakajalised sõnumid. Siinjuures pole “kriitiline” sugugi sõnakõlks, sest meedia kaudu saadetakse välja näiteks katastroofi võimalusest hoiatavaid teateid. Kui orkaan Katrina laastas USA lõunarannikut, siis osad inimesed keeldusid isegi pärast meedias ringelnud teateid ohust mitte kuhugi minema. Nad tõlgendasid seda hirmutavat uudist täiesti teisel moel, kui selle sõnumi väljastajad olid oodanud, et inimesed hakkaksid ratsionaalsel kombel käituma.

Kuidas saada paremaks meediaväljaannete publikuks? Mõtle alati oma mõttemaailmaga kaasnevate eelduste ja stereotüüpide peale ning proovi aru saada, kuidas need võivad kujundada sinu aru saamist sellest uudisest. Mõnikord võib sulle tunduda, et mingi uudis on halb, ent sa pead aru saama, et tegelikult edastatakse kõik uudised neutraalsel kujul. Sinu enda konstrueeritud reaalsus kätkeb endas väärtushinnanguid, mis mõjutavad uudisest aru saamist.

Reklaamide varjatud psühholoogia

Kui tihti mõtled selle peale, millisel moel on reklaamid tehtud? Paljud meist ei juurdle selliste probleemide üle, kuid tegelikult peaksime seda aina rohkem tegema, sest reklaaminduses kasutatakse ära meie suurimaid nõrkuseid. Väga paljud reklaamitegijad kasutavad alateadlikke võtteid, mis suunavad meid ostma tooteid, mida me muul juhul isegi ei plaaniks endale soetada. Selles blogipostituses teeme ülevaate kõige enam levinumatest võtetest, mille abil kasutavad reklaamid süngel kujul meie alateadvust ja psühholoogilisi nõrkusi kurjal kombel ära.

Üks asi seostub teisega

Mõningad asjad pannakse reklaamides teineteisega seostuma isegi siis, kui neil kahel asjal puudub otsene objektiivne seos. Näiteid võib sellest tuua küllaga. Autode puhul rõhutakse inimestele, kes selles sõidavad, teatavale sotsiaalsele prestiižikusele ja suurele sissetulekule. Reklaamides tuuakse sisse sümboleid, millel pole mitte midagi pistmist tegeliku olukorraga. Sellest on hea näide männiseemnetega täidetud patjade firma. Kui vaadata nende reklaame, siis rõhutakse looduslähedusele, rahule, meditatsioonile ja ilule. Tegelikult müüvad nad ühte tavalist, lihtsalt patja, millele on juhuslikult männiseemneid sisse pandud. Me ei saa isegi kindlad olla, et need männiseemned on orgaanilised, kuigi nad rõhuvad müügi käigus “ökoloogilisele päritolule”. Sama näide kehtib kõikvõimalike tarbe- ja luksustoodete puhul. Reklaamitegijad panevad toote omamise võrduma asjadega, mis pole absoluutselt objektiivselt moel selle tootega tegelikult seotud. Me lihtsalt alateadlikult õpime tegema ebaloomulikke seoseid.

Värvide mängud

Reklaamijad kasutavad suurel määral ära meie loomulikku võimet seostada erinevaid värve emotsioonide, tunnete ja mälestustega. Sellepärast võidki näha teleekraanilt, kuidas mõni viskireklaam on ainult väärikalt must, uue Porsche reklaam on karjuvalt punane ja pintsaku või ülikonna plakatil on kasutatud peamiselt meresinist tooni. Kõik need värvid kommunikeerivad teatud väärtusi, kuigi me ei pruugi sellest alati isegi täiesti teadlikud olla. Just sellepärast kasutataksegi nende asjade juures sõna “alateadlik”. Värvide mõju ei pruugi me teadlikult registreerida, mõeldes: “Muidugi, see värv on punane, see on kire värv ja ma tahaksin näida kirglikum välja, mistõttu ostan endale selle punase seeliku”, ent sellegipoolest toimuvad need samad teadlikule tasandile tooduna absurdsena näivad protsessid oma täielikus hiilguses.

Annad sõrme, võtab käe

Tootedegustatsioonid on levinud viis, kuidas panna inimesi rohkem ostma ja teha võimalikult efektiivset reklaami. Degusteerimine toimib väga lihtsatel põhimõtetel. Inimene proovib toodet, see aktiveerib tema maitsemeeled ja koheselt nõub aju rohkem lisa. Otsuse tegemise muudab lihtsamaks tõsiasi, et samal ajal on “juhuslikult” toode paraja allahindlusega, mis muudab selle ostmise keskmisest tunduvamalt aktsepteeritavamaks. Kauplustes võivad olla toodet pakkuvad näitsikud vägagi peale suruva iseloomuga, mistõttu ei pruugi kergelt sotsiaalsele survele alluvad inimesed vastu pidada ja jalutavadki koju uue Dziugas juustu või Tere šokolaadipiima pakiga.

Kaunid modellid

Riideid kannavad kaunid modellid ainult ühe põhjusega. See paneb inimesi rohkem ostma! Kusjuures põhjuseks pole mitte nende kaunidus, vaid iseendale ilu ostmise alateadlik soov. Mingil määral loodame ostu tegemisega, et saame kaasa teatavad kvaliteedid ja omadused, mis nendel modellidel juba olemas on. Kindlasti ei ole tegu asjaga, mida paljud inimesed julgeksid endale tunnistada, ent seda on mitmed psühholoogilised uuringud korduvalt juba kinnitanud. Me ei osta mitte ainult riideid, vaid ostame ka tunnet: “Ma olen ilus! Ma olen atraktiivne!”

Interneti ja televisiooni võitlus 21. sajandil

Internet ja televisioon on vaenujalal, aga kui kauaks? Ammusest ajast on tuntud väide nagu televisioon oleks “tapnud” raadio. Mõnes mõttes võib see tõsi olla, aga tegelikkuses on raadio jäänud täiesti reaalseks meediakanaliks, kuna paljud inimesed kuulavad seda autoga sõites, poes on taustaks raadiost tulev muusika ja isegi hamabaarsti oodates võib mõningates ootesaalides olla taustaks Kuku raadio või Power Hit Radio. Nüüd elame ajastul, kus räägitakse üha enam sellest nagu internet oleks hävitanud televisiooni ja iga hetk jõuab kätte koidik, mil televisiooni enam mitte keegi ei vaata. Kui palju sellisel väitel siis tõepõhja üldse all on?

Kõigepealt tuleb arvestada sellega, et väga paljuski sõltub meie vastus sellest, millisest maailma piirkonnast ikkagi konkreetselt räägime. Teada on see, et alles kümmekond aastat tagasi oli teleka vaatamine mitmetes arengumaades tõusvas joones. Samal ajal on fakt muidugi seegi, et mobiilseadmed on televisiooni ostmisest tunduvalt odavamad, mistõttu võib näha seda, kuidas üsna vaesetes riikides on inimestel olemas 3G ja 4G ühendused ning isegi keskmisest Eesti elanikust paremad mobiiltelefonid. Arenenud riikides on tõepoolest televiisori vaatamine vähenenud, aga selle juures on mitu tõika, mis muudavad must-valged faktid mitmekihiliseks probleemistikuks.

Näiteks on hakanud üha suurem hulk inimesi vaatama televiisorit ja samal ajal nutitelefonis surfama. Selline tegevus võib tugevalt mõjutada statistika tegemist, kuna inimesed vastavad: “Ei, ma ei vaadanud telekat, olin rohkem nutitelefonis”, kuid tegelikult oli neil selle tegevuse ajal telekas taustaks ja nad siiski said sealtki informatsiooni. Lihtsalt aju ei registreerinud seda korralikult ära. Teine küsimus on selles, et televiisorit on võimalik ju vaadata arvutist ja mobiilistki. Millena see siis sel juhul üldse kirja läheb? TV3 ja Kanal 2 on hakanud pakkuma järelvaatamise funktsiooni, mille abil saab suurt osa saadetest ja seriaalidest mugavalt internetist järgi vaadata. Kuidas sellesse suhtuda?

Üldiselt võib võtta teema kokku sellega, et televisiooni enda olemus on hakanud interneti ajastu pealtungiga tugeval määral muutuma. Me ei saa enam rääkida lihtsast televiisorist, millel on pult ja antenn. Üha rohkem on hakanud telejaamad leidma erinevaid viise, kuidas teha ennast ja enda toodangut saadavaks internetis. Peale selle on televiisorid ise muutunud kõvasti keerulisemateks masinateks. Aastakümneid tagasi oli mõeldamatu, et reklaame saaks edasi kerida või saate erinevate osade vahel kergelt ümber lülituda. Nüüd aga, digitelevisiooni tulekuga, on see kõik jäädavalt muutunud.

Kadunud on need ajad, kui telesaate salvestamise ainus võimalus oli videokasseti magnetofoni käitamine. Pärast seda tulid peale küll DVD-salvestajad, ent needki olid tänapäevaste lahendustega võrreldes parajalt kohmakad ja üldsegi mitte nii usaldusväärsed ning kergel moel kasutatavad. Arvatavasti arenevad tehnoloogiad veelgi edasi ja selle koha pealt pannakse suuri lootusi virtuaalsele reaalsusele. Loodetakse, et juba kahekümne aasta pärast on võimalik virtuaalse reaalsuse prillide abil vaadata suurt osa teleprogrammist, seejuures ise interaktiivselt selle tegemises osaledes. Kui väga sellised ennustused paika peavad, seda näeme juba 20 aasta pärast. Kohtumiseni!

Kuidas jälgida meediat kriitilisel moel?

Meedia ümbritseb meid kõikjal. Kui lülitame arvuti sisse, siis ühe esimese asjana avavad enamus meist interneti ja sealt avanevad järgmisena juba kümned-kümned meediaväljaanded alates Postimehest ja DELFIst ning lõpetades Sirbi ja Õhtulehega. Kõik need meediaväljaanded avaldavad uudiseid, arvamusartikleid ja muid kirjutisi. Tänapäeval üha enam ka videot ja helifaile, kuhu on salvestatud uudiseid või reportaaže. Igal juhul võime olla kindlad, et me ei jää meediamaastikust peaaegu hetkekski eemale. Võime olla kindel meedia ümbritsemises isegi avalikus ruumis viibides, kuna näiteks Tallinna ühistranspordis on eraldi meediaekraanid, kuhu kuvatakse reklaamidele lisaks ka uudisvoogu. Käesoleva blogipostitusega soovime teha ülevaate põhilistest soovitustest, kuidas meediat senisest kriitilisemal moel jälgida, et näha maailma võimalikult objektiivsel moel.

Kontrolli allikaid!

Allikakontroll on meeletult tähtis aspekt meedia jälgimise juures ja võime julgelt öelda, et päris paljud ajakirjanikud jätavad selle alatul kombel vahele. Rahuldutakse pealiskaudsete seletustega, kui asi puudutab allikate poolt antud ütluse vettpidavust. Mõnikord on asi aga palju hullem. Nimelt võib netiavarustes sattuda uudistele, kus pole allikat absoluutselt märgitud. Selliste uudiste puhul tuleb teha resoluutne kriitiline hinnang ja ülejäänud infot, mis selles loos esitatakse, ei tasu samuti uskuda. Põhiline probleem on nimelt selles, et mõned ajakirjanikud esitavad omaenda maailmavaateid või tõekspidamisi, mis võivad põhineda tühjadel stereotüüpidel, kindla faktina ja lugejad võtavad selle endaga kaasa. Järgmine kord mõnel sotsiaalsel üritusel räägivad lugejad võltsteadmisi teistelegi edasi ja nii saavadki alguse kuulujutud või ümber lükatavad müüdid. Samuti tasub allikakriitiline olla erinevate sotsiaalmeediakanalite sisu uurides, sest seegi on koht, kuhu postitatakse liigagi tihti kontrollimata fakte. Need võivad erinevalt ajakirjandusest olla veelgi rohkem kallutatud kindla maailmavaate poole.

Jälgi piltide tähendusi!

Iga uudisloo juures on alati mõni pilt või foto. Kui soovid jälgida meediat kriitiliselt, siis tasub mõista, et iga foto ja pildi valimisel on tehtud teadlik või alateadlik otsus. Miks panna just selle loo juurde selline pilt? See on põhiline küsimus, mida tasub endalt alati küsida, sest see aitab paremini mõista ajakirjanduse kaudu taastoodetavaid jõujooni. Tegelikult pole ju ükski ajakirjanduslik väljaanne kuigivõrd poliitikast või ärimeeste huvidest puhas. Lihtsalt erinevad meediaväljaanded kasutavad nende jõujoonte ja salajaste struktuuride katmiseks isesuguseid meetmeid. Mõned eitavad avalikult seotust parteidega ja teised jällegi tunnistavad, et nad on kindla maailmavaate häälekandjad, kuid sedagi ainult väikeses kirjas ja teoreetilisel, juriidilistel paberitel. Hea näide on sellest USA telekanalid, millest osa on otseselt seotud ainult demokraatide või siis vastupidiselt republikaanidega. Sellest ei tehta mingit saladust, kuid sellevõrra ongi võimalik selgelt näha, kuidas osa esitatavast sisust on täielikult kallutatud. Piltide valimisel võivad mängida rolli ka muud stereotüübid, näiteks võivad olla need seotud inimese soo või vanusega. Samuti on kindlaks tehtud, et mõnikord valitakse uudise juurde poolpaljas inimene või ainult naine sellepärast, et see aitab rohkem klikke koguda.

Mõista majandust!

Kui eelmise lõigu lõpetasime klikimajanduse teemaga, siis selles lõigus mõtestame seda lähemalt lahti. Põhiline osa ajakirjanduse tulust tuleb tänasel päeval reklaamidest. Ja loomulikult mitte trükitud väljaannetes avaldatud reklaamidest, vaid hoopiski internetiavarustes paiknevate uudisteportaalide seintel ja uudiste vahele lükatud bänneritest. Mida rohkem neid näidatakse, seda suuremat tulu teenivad meediafirmad, kuna selle võrra on ju potentsiaalne reklaamiostjate sihtgrupp suurem. Samas on sellel olulisi miinuseid. Sa pead kriitilise meediatarbijana mõistma, et iga sinu klikk on kasulik meediafirmale ja sellepärast teevad nad igapäevaselt valikuid, mis ei pruugi alati kõige eetilisemad olla. Näiteks võivad toimetajad mõelda selle peale: “Milline pealkiri toob meile kõige rohkem lugejaid sisse?”. Selliseid otsuseid tehes ei pruugi valikud põhineda absoluutsel kainel mõistusel, vaid hoopis pimedal lugejanumbrite klapperjahil. Ainult tarbija jääb selles kaotajaks, kuna lisaks reklaamiandjatele maha müümisele, saab tarbija kallutatud või ebatäpset informatsiooni, mis pole esitatud tema kõige paremaid huvisid arvestades.

Jälgi erinevaid meediakanaleid!

Kui soovid olla võimalikult kriitiline, siis ära rahuldu ainult ühe meediakanali poolt pakutava uudisvalikuga. Kindlasti tasub vaadata võimalikult erinevatest regioonidest ja meediakompaniidest pärit uudisvooge, sest ainult niiviisi saad kindel olla, et pakud endale võimalikult tasakaalustatud infovalikut. Pealegi eksisteerib maailmas selline asi nagu filtrimull. Teiste sõnadega tähendab see seda, et Google, Facebook ja teised netihiiud tekitavad olukorra, kus meie uudisvoog on suuresti just meile isiklikult personaliseeritud. Välja lõigatakse kõik uudised ja artiklid, mis ei pruugi meid väidetavalt huvitada. Siinjuures on oluline tõik see, et mida rohkem endale huvitavaid asju klikime, seda vähem hakkab Facebooki uudistevoogu ja Google otsingu tulemustesse ilmuma vasteid, mis ei pruugi meie maailmapildiga kokku minna. Niiviisi on võimalik väga kergesti sattuda filtrimulli ohvriks ja jääda tarbima ainult ühte tüüpi teavet, mis pikemas perspektiivis muudab meid laiema pildi nägemise jaoks täiesti pimedaks. Seejuures ongi üks targemaid otsuseid panustada sellesse, et jälgida võimalikult palju isepäraseid meediatootjaid.