Publiku roll meedia tarbimisel

Me kõik oleme olnud meedia tarbimise käigus publiku rollis. Paljud meist on selles rollis igapäevaselt ja tänaseks juba suurepäraselt selle “tegelaskuju” passiivse omandamisega toime tulnud. Tark publik on aga haruldane nähtus. Just sellepärast olemegi loonud selle blogipostituse, et tõsta saladuseloori asjadelt, mille peale me igapäevaselt ajakirjandust tarbides ei mõtle.

Kui ajakirjandus (või meedia laiemalt) paiskab välja teatavaid sõnumeid, siis arvavad nad alati, et need sõnumid jõuavad just õigel moel ja esialgsel soovitud kujul inimesteni. Karm tõsiasi on see, et seda ei juhtu peaaegu mitte kunagi. Kõigi meie taustsüsteemid on kardinaalselt erinevad, seepärast mõistame me meedias avaldatavaid tekste täiesti isemoodi. Näiteks ilmub Postimehes pealkiri “Jõest leiti üles kole laip”. Osa inimesi läheb pealkirja nähes kurjaks, kuna nad arvavad, et sellisel kombel ei tohiks pealkirju kirjutada, sest need pole surnu suhtes austavad. Mõned teised ei mõtle teps mitte eetiliste kaalutluste peale, vaid teavad, et nende lähedane on viimasel ajal olnud kadunud. Loomulikult avavad nad uudise, et teada saada, kust surnukeha üles leiti ja kellega täpsemalt tegu oli. Kolmandad inimesed ei suhestu pealkirjaga mitte ühelgi moel ja kerivad uudisvoogu lihtsalt edasi.

Seejuures oli tegu loomulikult üsna labase ja lihtsakoelise näitega. Poliitikute kõned on palju keerukama astmega meediasõnumid, kuna siinjuures hakkavad mängima rolli väga paljud eelnevad kogemused, uskumused ja eelistused. Poliitika on teadupärast vägagi räpane mäng, mistõttu ajab see inimesi tavaliselt täiesti endast välja. Paljudele meeldib poliitika üle vaielda, ent nad ei saa arugi, kui palju võivad meedias avaldatud teated mõjutada seda, millisel moel nad üldse poliitikamaastikku ja sellel toimuvaid protsesse tajuvad. Kui võtta ette üks poliitiline uudis, esitada seda tuhandele inimesele ja siis teha põhjalikud intervjuud, saaks tulemusteks vägagi erinevad arvamused. Mõned inimestest nõustuksid sellega, mida poliitik rääkis selles kõnes, ent teised jällegi hakkaksid teda hurjutama. Kolmandad ütleksid selle peale: “Aga mind ei huvita üldse see pagana poliitika, jätke mind lihtsalt rahule!”.

Kui minna sügavamale selle teemaga, siis on tähtis aru saada, et meedia ei esita üheselt mõistetavaid uudiseid. Meie kui publiku roll meedia tarbimisel mängib tohutut tähtsust, sest ainult meie dekodeerime meile saadetud kriitilise tähtsusega päevakajalised sõnumid. Siinjuures pole “kriitiline” sugugi sõnakõlks, sest meedia kaudu saadetakse välja näiteks katastroofi võimalusest hoiatavaid teateid. Kui orkaan Katrina laastas USA lõunarannikut, siis osad inimesed keeldusid isegi pärast meedias ringelnud teateid ohust mitte kuhugi minema. Nad tõlgendasid seda hirmutavat uudist täiesti teisel moel, kui selle sõnumi väljastajad olid oodanud, et inimesed hakkaksid ratsionaalsel kombel käituma.

Kuidas saada paremaks meediaväljaannete publikuks? Mõtle alati oma mõttemaailmaga kaasnevate eelduste ja stereotüüpide peale ning proovi aru saada, kuidas need võivad kujundada sinu aru saamist sellest uudisest. Mõnikord võib sulle tunduda, et mingi uudis on halb, ent sa pead aru saama, et tegelikult edastatakse kõik uudised neutraalsel kujul. Sinu enda konstrueeritud reaalsus kätkeb endas väärtushinnanguid, mis mõjutavad uudisest aru saamist.